[2Ventspils]
Reede hommikul jagati meile lahkesti süüa. Pärast seda oli ette nähtud ekskursioon linnas, kuid kuna mina ja mu sõbranna X olime eelmisel aastal Ventspilsis käinud ja tähtsamaid kohti juba näinud, otsustasime omapead ekslema minna.
Reede hommikul jagati meile lahkesti süüa. Pärast seda oli ette nähtud ekskursioon linnas, kuid kuna mina ja mu sõbranna X olime eelmisel aastal Ventspilsis käinud ja tähtsamaid kohti juba näinud, otsustasime omapead ekslema minna.
Sättisime sammud Ventspilsi (Vindavi) ordulinnuse poole. Väljast nii väiksena tunduva hoone läbi käimiseks kulus meil terve hommikupoolik. Linnus on täis erinevaid ruume ja käike, milles leidub stende Ventspilsi ajaloost, vanaaegseid esemeid ja muud huvitavat. Nii mõnegi eksponaadi ees jäime seisatama, suud lahti, aga kõige rohkem panid meid kummalisel kombel imestama ikkagi WC-d. Sisenedes süttib tuli automaatselt, ruumid on väga puhtad ja klaasi taga on näha vanaaegset müüri.
Kui me olime linnuses piisavalt uudistanud, mõõkadega vehkinud ja vanaaegseid kiivreid pähe proovinud, oli aeg hakata otsima lõunasöögikohta. Öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas, aga millegipärast meeldib Euroopa Liidule erinevates projektides osalejate kõhud korralikult täis toppida. Lielā tänaval asuva Landora restorani leidsime suurema vaevata ning jäime sinna ülejäänud gruppi ootama.
Pärast sööki leppis rahvatantsurühm kokku prooviaja ning kuna vahepeal eriti midagi teha ei jõudnud, luusisime X-ga niisama võõras linnas ringi. Õigel ajal olime meie õiges kohas, kuid seal polnud ühtki teist tantsijat. Kõik olid jooksnud kaubanduskeskust otsima, pead laiali otsas. Kuna olime neid algul poeni jälitanud, eeldasime X-ga, et nad oskavad tuldud teed pidi tagasi tulla. Lambakarjas teiste järgi liikudes polnud aga keegi tähele pannud, kus täpselt kokku saama peab, kuigi seda korduvalt rõhutatud ja kaardil näidatud sai. Niisiis jooksiski suurem osa tantsijatest ringi, pea laiali otsas.
Kui taibukamate juhatamisel rühm siiski Creative Centre'isse jõudis, hakati prooviga kiiresti pihta, sest õhtusöögini oli jäänud vähe aega. Trenn läks nii käest ära, kui vähegi võimalik, sest kord topiti meid lavale, kuhu tantsima me ei mahtunud, kord tõsteti lava ette, kuhu ei paistnud prožektorid, ning kõige lõpuks hakkas makk CD-d kahjustama. Ajapuuduses vaeveldes ei jäänud meil muud üle, kui higised riided seljast koorida ja Landorasse õgima joosta.
Pärast õhtusööki oli võimalik osleda kohalike noorte juhtimisel toimuvas vestlusringis, mille vastu aga väga palju huvi ei ilmutatud. Enamus sõitsid bussiga kämpingutesse pidutsema. Meil X-ga olid aga teised plaanid. Me oleme väga agarad uisutajad ja Ventspilsi jäähall pakub taolisele ihale just õiget väljundit - üheksast kümneni jäädisko linnarahvale ja muudele pudulojustele.
Olümpiakeskus asus ööbimispaigast ligikaudu 2,4 kilomeetri kaugusel. See tähendas umbes pooletunnist jalutuskäiku öistel tänavatel. Teekonda rikaste rajoonist alustades tundsime end üsna kindlalt, kuid mida edasi, seda pimedamaks ja kõledamaks muutus ümbrus. Kaks noort naisterahvast käevangus võõras linnas kõndimas - suurepärane võimalus pättidele ja kaabakatele. Õnneks jõudsime turvaliselt sihtpunkti kohale.
Mina, kes ma polnud kunagi varem jäähallis käinud, ei osanud esialgu midagi teha, niisiis jälgisime me teisi kliente, kelle abiga me enestelegi piletid ostetud ja kõik tarviliku laenutatud saime. Jää oli värskelt poleeritud, uisud teravad, muusika mängimas, prožektorid diskovalgustust tegemas ja plats vaba. Ega's muud kui minek!
Olles viimati jääl libisenud talvel, kulus pisut aega, enne kui jälle õige tunnetuse kätte sain, kuid pärast seda olin mina lumekuninganna ja jää valitseja. Kahjuks jäin ma kõvasti alla jäähalli tegelikule printsile, kes, käed taskus või telefoni näppimas, kõrgetel kiirustel piruette tegi. Proovisin, mis ma proovisin, aga minu julgus taolist tempot vastu ei pidanud. Lohutasin end mõttega, et üks paarike oli minust veel kobam. Olgugi, et parem uisk hakkas poole peal kanda hõõruma, ei lahkunud ma jäält enne, kui tund, mille eest makstud, läbi sai, ja ka siis tegin seda üsna vastumeelselt.
Tagasi Piejūrase kämpingutesse kõndides oli nii minul kui X-l tuju laes. Seekord valisime peatänava, kustkaudu veidi julgem minna oli. Olles ühe päeva jooksul teinud intensiivset tantsutrenni, hulkunud omapead võõras linnas, kõndinud 2,4 kilomeetrit jäähalli, kus uisutasime ligi tunni, ja sama palju tagasi, olid mu jalad ülimalt tänulikud, kui ma lõpuks voodisse vajusin ja kosutavasse unne suikusin.
[&Back]
Pilt: Koggamojj
Kui me olime linnuses piisavalt uudistanud, mõõkadega vehkinud ja vanaaegseid kiivreid pähe proovinud, oli aeg hakata otsima lõunasöögikohta. Öeldakse, et tasuta lõunaid pole olemas, aga millegipärast meeldib Euroopa Liidule erinevates projektides osalejate kõhud korralikult täis toppida. Lielā tänaval asuva Landora restorani leidsime suurema vaevata ning jäime sinna ülejäänud gruppi ootama.
Pärast sööki leppis rahvatantsurühm kokku prooviaja ning kuna vahepeal eriti midagi teha ei jõudnud, luusisime X-ga niisama võõras linnas ringi. Õigel ajal olime meie õiges kohas, kuid seal polnud ühtki teist tantsijat. Kõik olid jooksnud kaubanduskeskust otsima, pead laiali otsas. Kuna olime neid algul poeni jälitanud, eeldasime X-ga, et nad oskavad tuldud teed pidi tagasi tulla. Lambakarjas teiste järgi liikudes polnud aga keegi tähele pannud, kus täpselt kokku saama peab, kuigi seda korduvalt rõhutatud ja kaardil näidatud sai. Niisiis jooksiski suurem osa tantsijatest ringi, pea laiali otsas.
Kui taibukamate juhatamisel rühm siiski Creative Centre'isse jõudis, hakati prooviga kiiresti pihta, sest õhtusöögini oli jäänud vähe aega. Trenn läks nii käest ära, kui vähegi võimalik, sest kord topiti meid lavale, kuhu tantsima me ei mahtunud, kord tõsteti lava ette, kuhu ei paistnud prožektorid, ning kõige lõpuks hakkas makk CD-d kahjustama. Ajapuuduses vaeveldes ei jäänud meil muud üle, kui higised riided seljast koorida ja Landorasse õgima joosta.
Pärast õhtusööki oli võimalik osleda kohalike noorte juhtimisel toimuvas vestlusringis, mille vastu aga väga palju huvi ei ilmutatud. Enamus sõitsid bussiga kämpingutesse pidutsema. Meil X-ga olid aga teised plaanid. Me oleme väga agarad uisutajad ja Ventspilsi jäähall pakub taolisele ihale just õiget väljundit - üheksast kümneni jäädisko linnarahvale ja muudele pudulojustele.
Olümpiakeskus asus ööbimispaigast ligikaudu 2,4 kilomeetri kaugusel. See tähendas umbes pooletunnist jalutuskäiku öistel tänavatel. Teekonda rikaste rajoonist alustades tundsime end üsna kindlalt, kuid mida edasi, seda pimedamaks ja kõledamaks muutus ümbrus. Kaks noort naisterahvast käevangus võõras linnas kõndimas - suurepärane võimalus pättidele ja kaabakatele. Õnneks jõudsime turvaliselt sihtpunkti kohale.
Mina, kes ma polnud kunagi varem jäähallis käinud, ei osanud esialgu midagi teha, niisiis jälgisime me teisi kliente, kelle abiga me enestelegi piletid ostetud ja kõik tarviliku laenutatud saime. Jää oli värskelt poleeritud, uisud teravad, muusika mängimas, prožektorid diskovalgustust tegemas ja plats vaba. Ega's muud kui minek!
Olles viimati jääl libisenud talvel, kulus pisut aega, enne kui jälle õige tunnetuse kätte sain, kuid pärast seda olin mina lumekuninganna ja jää valitseja. Kahjuks jäin ma kõvasti alla jäähalli tegelikule printsile, kes, käed taskus või telefoni näppimas, kõrgetel kiirustel piruette tegi. Proovisin, mis ma proovisin, aga minu julgus taolist tempot vastu ei pidanud. Lohutasin end mõttega, et üks paarike oli minust veel kobam. Olgugi, et parem uisk hakkas poole peal kanda hõõruma, ei lahkunud ma jäält enne, kui tund, mille eest makstud, läbi sai, ja ka siis tegin seda üsna vastumeelselt.
Tagasi Piejūrase kämpingutesse kõndides oli nii minul kui X-l tuju laes. Seekord valisime peatänava, kustkaudu veidi julgem minna oli. Olles ühe päeva jooksul teinud intensiivset tantsutrenni, hulkunud omapead võõras linnas, kõndinud 2,4 kilomeetrit jäähalli, kus uisutasime ligi tunni, ja sama palju tagasi, olid mu jalad ülimalt tänulikud, kui ma lõpuks voodisse vajusin ja kosutavasse unne suikusin.
[&Back]
Pilt: Koggamojj