[Esimene päev]
Teine päev algas hommikusöögiga - võileivad, müsli, puuviljad, puder... - kõik, mida hing ihaldas. Kõhud täis tangitud liikus kolmekümne kolmest inimesest koosnev õpilasgrupp Bio-Geo õppehoone poole, kus meile koraldati biotehnoloogia praktikum teemal DNA fragmentatsioon ehk lõikamine. Kuna olin just-just lõpetanud interneti teel toimunud geneetikakursuse, oli teema tuttav ja avanes võimalus teoreetilisi teadmisi praktikas kasutada.
Teine päev algas hommikusöögiga - võileivad, müsli, puuviljad, puder... - kõik, mida hing ihaldas. Kõhud täis tangitud liikus kolmekümne kolmest inimesest koosnev õpilasgrupp Bio-Geo õppehoone poole, kus meile koraldati biotehnoloogia praktikum teemal DNA fragmentatsioon ehk lõikamine. Kuna olin just-just lõpetanud interneti teel toimunud geneetikakursuse, oli teema tuttav ja avanes võimalus teoreetilisi teadmisi praktikas kasutada.
Kellelegi, kes tol hetkel ise laboris ei viibinud või geneetikast suuremat ei tea, võib teema tunduda keeruline ja arusaamatu, kuid kuna selle mõistmiseks kulub suurem hulk aega ja arvutiklavituuri, jätaksin selle hetkel vahele. Kui on täpseid küsimusi, võin küsijatele loomulikult seletada, kuid seda ka ainult nii suurel hulgal, kui ise tean. Selgituseks lisasin DNA fragmenteerimist näitava video.
Lõikasime Lambda DNAd, mida saadakse Faag Lambdaks kutsutud viiruselt. Kõigile jaotati pipetid, pisikesed topsikesed DNA, vee, puhvri ja ensüümiga ning otse loomulikult kitlid ja kummikindad. Kõigepealt harjutasime pipeteerimist ainult vee peal, et siis hiljem olulisemate ainete juurde liikuda. Pärast iga pipeteerimist tuli pipeti otsa vahetada. Selleks olid lauale pandud erilised kollased topsikesed, mis põhjas leiduva vedelike segu tõttu said minult mõnusa nime - ropsitopsid.
Panime ained järjest katseklaasidesse, misjärel need Vortex-masinasse segamisele läksid. Pool tunnikest 37 kraadi juures rappunud, võeti segud välja. Seejärel lisati värviga laadimispuhvrit, mis aitab segul agaroosgeelis liikuda. Kuna DNA on negatiivne, liigub see elektri mõjul plusspoolele. DNAle eelnevalt lisatud ensüüm lõikas selle tükkideks ning kuna pikemad tükid liiguvad geelimolekulide vahel raskemalt, jäävad need miinuspoolele lähemale. Lühemad osad seevastu pääsevad geeli molekulide vahelt kergemini läbi ning jõuavad plusspooleni.
Hiljem valgustatakse agaroosgeeli UV-valgusega, mis toob DNA lõigud nähtavale. Spetsiaalne masin teeb pilti, mis on võimalik välja printida ja mille me kõik ka endale mälestuseks saime. Olgu öeldud, et agaroosgeel on tugevalt kantserogeenne ehk vähki tekitav, seega pidi pärast segu pipeteerimist geeli sisse kummikindad koheselt ära viskama. Asi, mida kõik ei teinud, sest 33-st teismelisest kõik ikka korraga tähele ei pane. Loodan vaid, et ükski neist mind ei puudutanud.
DNA lõikude pildid taskus, seadsime sammud Vanemuise teatri kohviku Shakespeare'i poole, kus meid kolmel päeval 12 euro väärtuses toitlustati. Kolmekäiguline lõuna jättis nii mõnegi noormehe pika hambaga, sest liha oli vähem, kui sooviti. Minule seevastu istus söök väga. Neljapäeval pakuti meile eelroaks Caesar'i salatit, põhiroaks ahjukartuleid liha ja juurviljadega ning magustoiduks lõik mingisugusest suurepärasest koogist-tordist!
Pärast taolist söömingut sõidutati meid bussiga Tartu Ülikooli Chemicumi ehk kohta, kus tegeletakse keemia ning geoloogiaga. Kõigepealt tutvustati LOTE (TÜ Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond) õppekavasid ning projekte, seejärel tehti pisike ringkäik geoloogia laboritesse ja ruumidesse. Kõige enam pakkus klassile huvi vististi lift, kuhu me kõik 36-kesi edukalt sisse mahtusime.
Pärast pisikest ringkäiku jaotati meid gruppidesse. Üks grupp läks esimesse keemialaborisse viltpliiatsivärve lahustama-lahutama ning teine keemilisi katseid vaatama-tegema. Hiljem gruppe vahetati. Püromaan, nagu ma olen, sain omaenese peopesal vatti põletada, ilma et sellest suuremat kahju tekkinud oleks. Tegu oli lihtsalt niivõrd kiiresti põleva vatiga.
Kella viieks oli meie päev läbi ning võimalus taaskord poodidesse tormata, et sealt pika ninaga sama targalt välja marssida. Õnneks sain kokku teise vilistlasega C, kelle väärtuslikku õppeaega ma segasin. Käisime pisut linnas ringi ning tungisin poolvägisi ka tema üürikorterisse, lihtsalt selleks, et näha, kuidas tudengid elavad. Peagi aga lahkusin, käskides C-l kindlasti õppima hakata.
Käisin läbi Pepleri hostelist ning sain endale sappa klassiõe D, kes soovis minuga koos õhtul tudengitega välja aega veetma tulla. Ega mul jäänudki muud üle, kui ta kaasa võtta - endal ka kindlam.
Umbes kümne paiku tõttasime Rüütli tänava poole, kus kohtusime A ja C-ga, kes tutvustasid meid oma kallimatele. Samuti sattus seltskonda noormees E, kes aastake tagasi A-ga meie bändiproovis külas käinud oli. "Mida sina siin teed? Miks sa kodus pole?" oli tema esmane reaktsioon mind märgates.
Õhtu möödus sääski peletades, kuni C tüdruk kotist sääsetõrje välja tõmbas, mida ta ka lahkelt meiega jagas. Ei jõudnud teda ära kiita ja tänada, sest koheselt kadus sääseparv, mis meid enne nii kiivalt kiusanud oli. Pärast seda oli juba mugav uute ja vanade sõpradega juttu puhuda. Enamus ajast pommitasime materjaliteadlast E-d küsimustega tema erialast. E rääkis nii huvitavalt, et olime D-ga valmis kasvõi kohe laborisse või loengusaali tõttama, et suurteks ja vägevateks nanotehnoloogideks või sääraseks saada.
Lisaks jagasid tudengid meile nippe ja teadmisi eelolevast elust ning melust. Näiteks tuleb kõik taara jätta prügikastist välja ning suurema möllu ajal on võimalik oma pudelike niiviisi üle õla visata, et selle langemist ei ole kuulda. Samuti arutasime kontsakingade olulisust ja mugavust ning purjus tibide käitumist. Kui meil igav hakkas, kõditasime E-ga noorhärra C-d, kes seda paaniliselt kartis, või tegime lihtsalt totraid nägusid.
Kui kell juba vaikselt kaks saama hakkas, mõtlesime, et oleks paras aeg Peplerisse tagasi minna. Meie õnneks otsustas samal ajal lahkuda ka materjaliteadlasest noormees E, kes pisikese palumise peale nõustus meid rattaga läbi pimedate tänavate hostelisse saatma. Palju turvalisem oli minna, aitäh talle selle eest.
Kui ühiselamusse jõudsin, käisin kiirelt ja vaikselt pesus ning kukkusin voodisse pikali. Uni oli siiski rahutu, sest kuigi ma olin linna- ja liiklusmüraga harjunud, lendas viie paiku hommikul aknast sisse sääsk, kelle pärast ma olin sunnitud teki üle pea tõmbama. Sääsepunne olin ma juba täis niikuinii, nii et ärgates ei olnud võimalik identifitseerida, kas ja milline neist tema oma oli.
Teise päeva lõpp.
[Kolmas päev]
[Neljas päev]
Lõikasime Lambda DNAd, mida saadakse Faag Lambdaks kutsutud viiruselt. Kõigile jaotati pipetid, pisikesed topsikesed DNA, vee, puhvri ja ensüümiga ning otse loomulikult kitlid ja kummikindad. Kõigepealt harjutasime pipeteerimist ainult vee peal, et siis hiljem olulisemate ainete juurde liikuda. Pärast iga pipeteerimist tuli pipeti otsa vahetada. Selleks olid lauale pandud erilised kollased topsikesed, mis põhjas leiduva vedelike segu tõttu said minult mõnusa nime - ropsitopsid.
Panime ained järjest katseklaasidesse, misjärel need Vortex-masinasse segamisele läksid. Pool tunnikest 37 kraadi juures rappunud, võeti segud välja. Seejärel lisati värviga laadimispuhvrit, mis aitab segul agaroosgeelis liikuda. Kuna DNA on negatiivne, liigub see elektri mõjul plusspoolele. DNAle eelnevalt lisatud ensüüm lõikas selle tükkideks ning kuna pikemad tükid liiguvad geelimolekulide vahel raskemalt, jäävad need miinuspoolele lähemale. Lühemad osad seevastu pääsevad geeli molekulide vahelt kergemini läbi ning jõuavad plusspooleni.
Hiljem valgustatakse agaroosgeeli UV-valgusega, mis toob DNA lõigud nähtavale. Spetsiaalne masin teeb pilti, mis on võimalik välja printida ja mille me kõik ka endale mälestuseks saime. Olgu öeldud, et agaroosgeel on tugevalt kantserogeenne ehk vähki tekitav, seega pidi pärast segu pipeteerimist geeli sisse kummikindad koheselt ära viskama. Asi, mida kõik ei teinud, sest 33-st teismelisest kõik ikka korraga tähele ei pane. Loodan vaid, et ükski neist mind ei puudutanud.
DNA lõikude pildid taskus, seadsime sammud Vanemuise teatri kohviku Shakespeare'i poole, kus meid kolmel päeval 12 euro väärtuses toitlustati. Kolmekäiguline lõuna jättis nii mõnegi noormehe pika hambaga, sest liha oli vähem, kui sooviti. Minule seevastu istus söök väga. Neljapäeval pakuti meile eelroaks Caesar'i salatit, põhiroaks ahjukartuleid liha ja juurviljadega ning magustoiduks lõik mingisugusest suurepärasest koogist-tordist!
Pärast taolist söömingut sõidutati meid bussiga Tartu Ülikooli Chemicumi ehk kohta, kus tegeletakse keemia ning geoloogiaga. Kõigepealt tutvustati LOTE (TÜ Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond) õppekavasid ning projekte, seejärel tehti pisike ringkäik geoloogia laboritesse ja ruumidesse. Kõige enam pakkus klassile huvi vististi lift, kuhu me kõik 36-kesi edukalt sisse mahtusime.
Pärast pisikest ringkäiku jaotati meid gruppidesse. Üks grupp läks esimesse keemialaborisse viltpliiatsivärve lahustama-lahutama ning teine keemilisi katseid vaatama-tegema. Hiljem gruppe vahetati. Püromaan, nagu ma olen, sain omaenese peopesal vatti põletada, ilma et sellest suuremat kahju tekkinud oleks. Tegu oli lihtsalt niivõrd kiiresti põleva vatiga.
Kella viieks oli meie päev läbi ning võimalus taaskord poodidesse tormata, et sealt pika ninaga sama targalt välja marssida. Õnneks sain kokku teise vilistlasega C, kelle väärtuslikku õppeaega ma segasin. Käisime pisut linnas ringi ning tungisin poolvägisi ka tema üürikorterisse, lihtsalt selleks, et näha, kuidas tudengid elavad. Peagi aga lahkusin, käskides C-l kindlasti õppima hakata.
Käisin läbi Pepleri hostelist ning sain endale sappa klassiõe D, kes soovis minuga koos õhtul tudengitega välja aega veetma tulla. Ega mul jäänudki muud üle, kui ta kaasa võtta - endal ka kindlam.
Umbes kümne paiku tõttasime Rüütli tänava poole, kus kohtusime A ja C-ga, kes tutvustasid meid oma kallimatele. Samuti sattus seltskonda noormees E, kes aastake tagasi A-ga meie bändiproovis külas käinud oli. "Mida sina siin teed? Miks sa kodus pole?" oli tema esmane reaktsioon mind märgates.
Õhtu möödus sääski peletades, kuni C tüdruk kotist sääsetõrje välja tõmbas, mida ta ka lahkelt meiega jagas. Ei jõudnud teda ära kiita ja tänada, sest koheselt kadus sääseparv, mis meid enne nii kiivalt kiusanud oli. Pärast seda oli juba mugav uute ja vanade sõpradega juttu puhuda. Enamus ajast pommitasime materjaliteadlast E-d küsimustega tema erialast. E rääkis nii huvitavalt, et olime D-ga valmis kasvõi kohe laborisse või loengusaali tõttama, et suurteks ja vägevateks nanotehnoloogideks või sääraseks saada.
Lisaks jagasid tudengid meile nippe ja teadmisi eelolevast elust ning melust. Näiteks tuleb kõik taara jätta prügikastist välja ning suurema möllu ajal on võimalik oma pudelike niiviisi üle õla visata, et selle langemist ei ole kuulda. Samuti arutasime kontsakingade olulisust ja mugavust ning purjus tibide käitumist. Kui meil igav hakkas, kõditasime E-ga noorhärra C-d, kes seda paaniliselt kartis, või tegime lihtsalt totraid nägusid.
Kui kell juba vaikselt kaks saama hakkas, mõtlesime, et oleks paras aeg Peplerisse tagasi minna. Meie õnneks otsustas samal ajal lahkuda ka materjaliteadlasest noormees E, kes pisikese palumise peale nõustus meid rattaga läbi pimedate tänavate hostelisse saatma. Palju turvalisem oli minna, aitäh talle selle eest.
Kui ühiselamusse jõudsin, käisin kiirelt ja vaikselt pesus ning kukkusin voodisse pikali. Uni oli siiski rahutu, sest kuigi ma olin linna- ja liiklusmüraga harjunud, lendas viie paiku hommikul aknast sisse sääsk, kelle pärast ma olin sunnitud teki üle pea tõmbama. Sääsepunne olin ma juba täis niikuinii, nii et ärgates ei olnud võimalik identifitseerida, kas ja milline neist tema oma oli.
Teise päeva lõpp.
[Kolmas päev]
[Neljas päev]