[Vol 1]
Neljapäeval rändasin loomaaias ringi käimisest väga väsinud ja valutavate jalgadega mööda Narva maanteed Tallinna ülikooli poole, kus mu majutaja Y töötab. Põigates aeg-ajalt poodidesse, jõudsin lõpuks kohale. Y tegi mulle pisikese ekskursiooni uues kompleksis, mis oli tol hetkel täis lõpetajaid ja nende õnnitlejaid. Põhjus, miks ma sealt ka üsna ruttu lähedal asuvasse bussipeatusesse põgenesin, kust X mind auto peale korjas.
Neljapäeval rändasin loomaaias ringi käimisest väga väsinud ja valutavate jalgadega mööda Narva maanteed Tallinna ülikooli poole, kus mu majutaja Y töötab. Põigates aeg-ajalt poodidesse, jõudsin lõpuks kohale. Y tegi mulle pisikese ekskursiooni uues kompleksis, mis oli tol hetkel täis lõpetajaid ja nende õnnitlejaid. Põhjus, miks ma sealt ka üsna ruttu lähedal asuvasse bussipeatusesse põgenesin, kust X mind auto peale korjas.
Koos liikusime Tallinna Teletorni poole, kus kumbki varem käinud ei olnud. 170 meetrit kõrvulukustavat liftisõitu taeva poole ja meile avaneski 360-kraadine vaade Tallinna ümbrusele. Erinevate interaktiivsete robotseente abil oli võimalik teavet ammutada linna ajaloost, inimmälust ja Eesti tippudest.
Põrandas olid klaasaknakesed, mis nupule vajutades läbi paistma hakkasid. Mul ei tekkinud nendel seistes kõhedat tunnet enne, kui X ütles, et need vaevalt kolme sentimeetri paksused on.
Korrus kõrgemal oli avatud rõdu. Enne väljumist oli võimalik kaasa haarata nunnud erkrohelised pleedid, mis külma tuule eest kaitsma pidid. Lisaks on Teletornis uus ja ekstreemne atraktsioon nimega EdgeWalk ehk Servakõnd, kuhu me loomulikult ei läinud, arvestades et ma kardan tegelikult kõrgust.
Läbi ummikute ja eputavate kabrioletijuhtide tagasi kesklinna jõudnud, röövis mind Y, kellega koos Artisesse minna otsustasime. Vaatasime üsnagi kahtlast filmi "Los amantes pasajeros" ("Olen nii elevil"), mida sellegipoolest tungivalt soovitan.
Reede algas pisikese Ülemiste-tiiruga, mis sujuvalt autosõiduks koju moondus. Autovooris möödus tee üsna kiiresti ning olles harjunud pikalt bussiga koju loksuma, ei tahtnudki ma veel koju jõudes masinast lahkuda. Lõpuks venitasin end ikka istmelt maha ning vajusin koju jõudes väsinuna pehmesse voodisse.
Pilt: Coltography
Põrandas olid klaasaknakesed, mis nupule vajutades läbi paistma hakkasid. Mul ei tekkinud nendel seistes kõhedat tunnet enne, kui X ütles, et need vaevalt kolme sentimeetri paksused on.
Korrus kõrgemal oli avatud rõdu. Enne väljumist oli võimalik kaasa haarata nunnud erkrohelised pleedid, mis külma tuule eest kaitsma pidid. Lisaks on Teletornis uus ja ekstreemne atraktsioon nimega EdgeWalk ehk Servakõnd, kuhu me loomulikult ei läinud, arvestades et ma kardan tegelikult kõrgust.
Läbi ummikute ja eputavate kabrioletijuhtide tagasi kesklinna jõudnud, röövis mind Y, kellega koos Artisesse minna otsustasime. Vaatasime üsnagi kahtlast filmi "Los amantes pasajeros" ("Olen nii elevil"), mida sellegipoolest tungivalt soovitan.
Reede algas pisikese Ülemiste-tiiruga, mis sujuvalt autosõiduks koju moondus. Autovooris möödus tee üsna kiiresti ning olles harjunud pikalt bussiga koju loksuma, ei tahtnudki ma veel koju jõudes masinast lahkuda. Lõpuks venitasin end ikka istmelt maha ning vajusin koju jõudes väsinuna pehmesse voodisse.
Pilt: Coltography