Hilf mir! - sks kl "Aita mind!"
Tänane õhtu pani mind veenduma ühikarottidest kaaslaste headuses ja agaruses. Nimelt juhtus külla tulnud sõbra X-i autoga pisikene õnnetus, mis küll üsna kiiresti likvideeritud sai, kuid pärast seda oli vaja veidikene abikäsi...
Tänane õhtu pani mind veenduma ühikarottidest kaaslaste headuses ja agaruses. Nimelt juhtus külla tulnud sõbra X-i autoga pisikene õnnetus, mis küll üsna kiiresti likvideeritud sai, kuid pärast seda oli vaja veidikene abikäsi...
Teisest Eestimaa otsast sõitu alustades lootis X, et jõuab probleemideta kohale, ning tema õnneks hakkas masin pärast iga peatust ka taaskord korralikult tööle. Niisiis sai härra X õnnelikult linnast A linna B.
Asi läks aga tõsiseks siis, kui X-i auto otsustas linnas B vedru välja visata, sest X-il oli veel vaja jõuda asulasse C. Jutustasime parajasti ühiselamu ees, kui auto mootor, mis oli aku laadimiseks tööle jäetud, korraga seiskus. Noormees ei kaotanud närvi, vaid lükkas kapoti üles, otsis pagasiruumist välja hiiglasuure komplekti mutrivõtmeid ja muid tööriistu ning pani minu taskulampi hoidma.
Viga oli tal teada juba varem ning varuosagi ostetud, kuid töö planeeritud alles järgmiseks õhtuks. Nüüd maksis laiskus kätte ja härra X pidi hakkama pimedas parklas mutreid kinni-lahti keerama. Visates seljast koolivormi juurde kuuluva pagunitega kampsuni (ikkagi tulevane meremees!) ja heites kõrvale lipsu, kummardas X auto kohale.
Pool tunnikest kruvimist, keeramist, mutrivõtmete valimist ja katkine generaatori pingeregulaator, mis auto akut laeb, oligi ajutiselt paremaga asendatud. Nüüd kerkis aga esile uus probleem - kuidas saada auto tööle? X mõtles helistada mõnele tuttavale linnas B, et too masina käima lükkaks-tõmbaks, kuid minul tuli parem idee - ühiselamu on ju noormehi täis, miks mitte abi paluda?
Pisike hüüe lahtise akna all, paar palvet ja veidi ootamist, mille ajal X oma käed õlist puhtaks pesi ja vormiriietuse taaskord selga ajas (ühikatädidele läheb see kohutavalt peale!), ning trepist kiirustasid alla kolm abivalmis noormeest. Auto juurde jõudes seletas X, et see oleks vaja käima lükata, kuid ilmnes, et ühel abistajatest on juhtmed, millega saaks teha jump start'i. Veidike krokodillidega mängimist ning X-i auto hakkaski jälle tööle!
Lõpp hea, kõik hea. Noorhärra X jõudis ilusti koju, mina sain autode koha pealt targemaks ning avastasin, kui abivalmis inimestega ma ühes majas elan. X ütles, et ühikas, kus tema elab, ei oleks elu seeski nii kiiresti aitajaid leidnud. Kui neid üldse olnud oleks! Minu ühiselamukaaslased on aga toredad ja head! Armastan teid kõiki!
Pilt: Mors-Regis
Asi läks aga tõsiseks siis, kui X-i auto otsustas linnas B vedru välja visata, sest X-il oli veel vaja jõuda asulasse C. Jutustasime parajasti ühiselamu ees, kui auto mootor, mis oli aku laadimiseks tööle jäetud, korraga seiskus. Noormees ei kaotanud närvi, vaid lükkas kapoti üles, otsis pagasiruumist välja hiiglasuure komplekti mutrivõtmeid ja muid tööriistu ning pani minu taskulampi hoidma.
Viga oli tal teada juba varem ning varuosagi ostetud, kuid töö planeeritud alles järgmiseks õhtuks. Nüüd maksis laiskus kätte ja härra X pidi hakkama pimedas parklas mutreid kinni-lahti keerama. Visates seljast koolivormi juurde kuuluva pagunitega kampsuni (ikkagi tulevane meremees!) ja heites kõrvale lipsu, kummardas X auto kohale.
Pool tunnikest kruvimist, keeramist, mutrivõtmete valimist ja katkine generaatori pingeregulaator, mis auto akut laeb, oligi ajutiselt paremaga asendatud. Nüüd kerkis aga esile uus probleem - kuidas saada auto tööle? X mõtles helistada mõnele tuttavale linnas B, et too masina käima lükkaks-tõmbaks, kuid minul tuli parem idee - ühiselamu on ju noormehi täis, miks mitte abi paluda?
Pisike hüüe lahtise akna all, paar palvet ja veidi ootamist, mille ajal X oma käed õlist puhtaks pesi ja vormiriietuse taaskord selga ajas (ühikatädidele läheb see kohutavalt peale!), ning trepist kiirustasid alla kolm abivalmis noormeest. Auto juurde jõudes seletas X, et see oleks vaja käima lükata, kuid ilmnes, et ühel abistajatest on juhtmed, millega saaks teha jump start'i. Veidike krokodillidega mängimist ning X-i auto hakkaski jälle tööle!
Lõpp hea, kõik hea. Noorhärra X jõudis ilusti koju, mina sain autode koha pealt targemaks ning avastasin, kui abivalmis inimestega ma ühes majas elan. X ütles, et ühikas, kus tema elab, ei oleks elu seeski nii kiiresti aitajaid leidnud. Kui neid üldse olnud oleks! Minu ühiselamukaaslased on aga toredad ja head! Armastan teid kõiki!
Pilt: Mors-Regis