Sellest, kuidas ma kangapoest pitsi ostsin; kuidas ma eksisin ära väikelinnas, kus elan; kuidas kihutavad autojuhid mu märjaks pritsisid; kuidas mu saapad lekkima hakkasid; kuidas ma võõrastel tänavatel tiirutasin; kuidas ma liiga kaugele läksin; kuidas ma lõpuks soovitud kohta jõudsin; kuidas ma endale ilusa jaki ja teksapüksid sain; kuidas ma kunstisaalis näituseretsensiooni kirjutamas käisin ja seal oma kunstiajaloo õpetajat nägin ning sellest, kuidas muna kana õpetas.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ühikarottidel pidevalt rahakotis tuul puhub. Kuna krõbisevat ja kõlisevat vähe, tuleb leida kõige odavamad kohad, kust süüa ja tarbeesemeid osta. Riietest ei tasu üldse rääkida! Isegi second-hand poed on pankrotis noortele liiga kallid. Välja arvatud üks niinimetatud Vaese Mehe Kaubamaja teises linna otsas.
Kuna mul oli ammu soov riidekappi pisut täiendada, otsustasin ka mina sammud sinna poodi seada. Kuna pidin aga eelnevalt Kangadžunglist läbi käima, et pitsi osta, mõtlesin minna ringiga mööda teed, mida ei tundnud.
Tegemist oli täiesti linnaäärse teega, millel suures ulatuses puudus koht jalakäijate jaoks. Niiviisi ma siis sumpasin sulalumes ning lootsin, et autojuhid mind möödudes veega üle ei pritsiks. Paljud võtsidki hoo maha, mis minu arust oli väga armas. Ühele pick-up-autole ma siiski andestasin. Lihtsalt sellepärast, et mulle taolised mudelid meeldivad.
Poole tee peal hakkasin varvastes külma tundma, mis pani mind imestama, sest jalas oli kaks paari sokke, ühed neist villased. Veidi edasi kõndinud mõistsin, et sokid olid läbi ligunenud. Polnud midagi teha, tuli üle elada.
Kahtlesin korduvalt, kas ma ikka õigel teel olen, kuni lõpuks haigla juurde jõudsin. Olin varem Vaese Mehe Kaubamaja hoovis seistes seda valget hoonet näinud ning seega teadsin, et kant on õige.
Kas pöörata paremale või vasakule? Lähme otse! Ja valesti. See väikelinn on väiksem, kui arvasin, ja suurem, kui lootsin. Lõpetasin pargi juures, kust oskasin õnneks poodi minna. Küll suurema ringiga, aga kohale ma jõudsin.
Ning väga hea, et jõudsin, sest sain väga odavalt omale uued teksapüksid ja riidest õues käimise jaki. Mõlemad maksid vähem, kui mõni vägev pastakas tavalises Kaubamajas.
Kogu reisi eesmärk oli siiski kunstinäituse külastamine, seega sättisin suuna kesklinna poole. Seisin parasjagu digimaalide ees, kui märkasin peeglist oma kunstiajaloo õpetajat proua X-i, kelle jaoks ma arvustust kirjutama pean. Tegin eriti mõtliku näo pähe, ajasin kulmu kortsu, toppisin pastakaotsa hammaste vahele ja kummardasin teosele veelgi lähemale.
Proua X märkaski mind ning tuli vestlema. Ta tahtis mulle näitusest lähemalt rääkida, kuid tunnistas, et ega temagi sellisest kunsti tegemise viisist eriti tea. Selle peale sain veidi eputada oma teadmistega sellest valdkonnast ning seletasin pikalt-laialt kõik, mida digikunstist tean. Õpetaja vaatas suurte silmadega, küsis küsimusi ja käskis selle teksti ka retsensiooni lisada, et ta ometi seda ära ei unustaks. Tuju läks oma tarkuse pärast veelgi paremaks!
Kui lõpuks ühikasse jõudsin, oli poolel teel kohatud sõber ka oma piisa juurde lisanud ning hea tuju tahtis karikast välja voolata. Mõni päev kohe on parem kui teine!
Pilt: eliserawr
Kuna mul oli ammu soov riidekappi pisut täiendada, otsustasin ka mina sammud sinna poodi seada. Kuna pidin aga eelnevalt Kangadžunglist läbi käima, et pitsi osta, mõtlesin minna ringiga mööda teed, mida ei tundnud.
Tegemist oli täiesti linnaäärse teega, millel suures ulatuses puudus koht jalakäijate jaoks. Niiviisi ma siis sumpasin sulalumes ning lootsin, et autojuhid mind möödudes veega üle ei pritsiks. Paljud võtsidki hoo maha, mis minu arust oli väga armas. Ühele pick-up-autole ma siiski andestasin. Lihtsalt sellepärast, et mulle taolised mudelid meeldivad.
Poole tee peal hakkasin varvastes külma tundma, mis pani mind imestama, sest jalas oli kaks paari sokke, ühed neist villased. Veidi edasi kõndinud mõistsin, et sokid olid läbi ligunenud. Polnud midagi teha, tuli üle elada.
Kahtlesin korduvalt, kas ma ikka õigel teel olen, kuni lõpuks haigla juurde jõudsin. Olin varem Vaese Mehe Kaubamaja hoovis seistes seda valget hoonet näinud ning seega teadsin, et kant on õige.
Kas pöörata paremale või vasakule? Lähme otse! Ja valesti. See väikelinn on väiksem, kui arvasin, ja suurem, kui lootsin. Lõpetasin pargi juures, kust oskasin õnneks poodi minna. Küll suurema ringiga, aga kohale ma jõudsin.
Ning väga hea, et jõudsin, sest sain väga odavalt omale uued teksapüksid ja riidest õues käimise jaki. Mõlemad maksid vähem, kui mõni vägev pastakas tavalises Kaubamajas.
Kogu reisi eesmärk oli siiski kunstinäituse külastamine, seega sättisin suuna kesklinna poole. Seisin parasjagu digimaalide ees, kui märkasin peeglist oma kunstiajaloo õpetajat proua X-i, kelle jaoks ma arvustust kirjutama pean. Tegin eriti mõtliku näo pähe, ajasin kulmu kortsu, toppisin pastakaotsa hammaste vahele ja kummardasin teosele veelgi lähemale.
Proua X märkaski mind ning tuli vestlema. Ta tahtis mulle näitusest lähemalt rääkida, kuid tunnistas, et ega temagi sellisest kunsti tegemise viisist eriti tea. Selle peale sain veidi eputada oma teadmistega sellest valdkonnast ning seletasin pikalt-laialt kõik, mida digikunstist tean. Õpetaja vaatas suurte silmadega, küsis küsimusi ja käskis selle teksti ka retsensiooni lisada, et ta ometi seda ära ei unustaks. Tuju läks oma tarkuse pärast veelgi paremaks!
Kui lõpuks ühikasse jõudsin, oli poolel teel kohatud sõber ka oma piisa juurde lisanud ning hea tuju tahtis karikast välja voolata. Mõni päev kohe on parem kui teine!
Pilt: eliserawr