Slowly but surely I'm starting to hate my neighbours. Ma ei taha küll kurta või laita, aga mina ei saa aru, kuidas võivad ühed inimesed nii palju rääkida! Hommikul ärkavad - räägivad valjul häälel. Õhtul - räägivad. Öösel - räägivad! Mõnikord suisa laulavad sekka!
Mina olen teadupoolest üks paras unerott. Hommikul tahaksin magada nii kaua, kui vähegi võimalik, ning õhtul läheksin hea meelega juba kaheksast magama. Aga kuidas sa siis lähed, kui terve maja lärmi täis?
Magamise suhtes olen ülimalt tundlik. Mind häirib näiteks kella tiksumine, teiste vali hingamine, tasane muusika (kuigi see mitte nii väga), krabin, kolin, mürin, autode sõitmine, koerte haukumine, üminad, kõminad, tuul... Katsu siis sellisena ühiselamus olla.
Pühapäeva õhtupoolikul oli kõik ilus - koridoris oli üllatavalt tasane. Aga see oli vaid vaikus enne tormi. Kell 10, just siis, kui mina olin voodisse roninud, läks ülejärgmises toas lahti kohutav kisa ja laulmine, sest kellelgi oli seal sünnipäev. Järgemööda võeti läbi kõik Eesti lorilaulud ning mindi siis edasi välismaiste hittide juurde. Oi, kuidas ma voodis piinlesin - vähkresin küljelt küljele, tõmbasin tekki üle kõrvade - miski ei aidanud. Kella ühe paiku peitsin pea tugevasti patjade vahele, sättisin teki ka üle pea ning siis sain lõpuks magada.
Esmaspäeva õhtul kordus sama jama, ainult seekord tuli lärm kõrvaltoast. Vaheldumisi kajasid sügav mehehääl, hele naistehääl ja naerukilked. Mina jälle peitun teki alla, patjade vahele, panin isegi kõrvaklapid pähe - mitte miski ei summutanud helisid. Magama sain jääda alles kell pool 1, kui ka naabrid seda teha otsustasid...
Pole vist vaja öelda, et järgnevatel päevadel olin rampväsinud ja suutsin silmi vaevu lahti hoida. Kuus tundi und pole ilmselgelt minu jaoks piisav.
Hommepäev lähen apteeki ja ostan omale kõrvatropid!
Magamise suhtes olen ülimalt tundlik. Mind häirib näiteks kella tiksumine, teiste vali hingamine, tasane muusika (kuigi see mitte nii väga), krabin, kolin, mürin, autode sõitmine, koerte haukumine, üminad, kõminad, tuul... Katsu siis sellisena ühiselamus olla.
Pühapäeva õhtupoolikul oli kõik ilus - koridoris oli üllatavalt tasane. Aga see oli vaid vaikus enne tormi. Kell 10, just siis, kui mina olin voodisse roninud, läks ülejärgmises toas lahti kohutav kisa ja laulmine, sest kellelgi oli seal sünnipäev. Järgemööda võeti läbi kõik Eesti lorilaulud ning mindi siis edasi välismaiste hittide juurde. Oi, kuidas ma voodis piinlesin - vähkresin küljelt küljele, tõmbasin tekki üle kõrvade - miski ei aidanud. Kella ühe paiku peitsin pea tugevasti patjade vahele, sättisin teki ka üle pea ning siis sain lõpuks magada.
Esmaspäeva õhtul kordus sama jama, ainult seekord tuli lärm kõrvaltoast. Vaheldumisi kajasid sügav mehehääl, hele naistehääl ja naerukilked. Mina jälle peitun teki alla, patjade vahele, panin isegi kõrvaklapid pähe - mitte miski ei summutanud helisid. Magama sain jääda alles kell pool 1, kui ka naabrid seda teha otsustasid...
Pole vist vaja öelda, et järgnevatel päevadel olin rampväsinud ja suutsin silmi vaevu lahti hoida. Kuus tundi und pole ilmselgelt minu jaoks piisav.
Hommepäev lähen apteeki ja ostan omale kõrvatropid!